Costa del Sol - päikeserannik õigustas oma nime, seal viibitud ajast oli vaid üks päev vihmane, kuid seegi soe.
Igasuguseid skulptuure leidus igal pool - ühe najal sai piltigi tehtud.
See oli üks väga huvitav poeke, kus müügil igasugused vidinad enda ja teiste lõbustamiseks.
Diana nõrkuseks olid ikka autod, mis siis et enamik oli neist mõlgitud, sest hispaanlaste arusaamine parkimisest ja linnaliiklusest on suht imelik.
Meri, võrratu meri, mis enamik aega oligi selline veidi tormine, hirmus soolane, aga siiski küllalt soe ka septembrikuus, et ujumas käia.
Kaunis mägilinn Ronda. Ma seda mäekülge turnides oli küll vahepeal hirm alla libiseda, aga see-eest sain seal esimest korda elus värskeid viigimarju süüa.
Torremolinos - mõni meeter mererannani. Kas pole mitte ilus?
Meie kolmetärnihotell, mis meid esimese hooga pahviks lõi, aga pärast päris armsaks sai. Mulle meeldis see kaasmaalastest eraldatus. Hispaanlaste ja eestlaste vahe on ikka väga suur :)
Minu armas nunnuke meie hotelli ees ja kaubandustänava alguses, mida me mitu korda päevas külastasime.
Õhtune, vaikne meri. Nii rahulikuna me merd rohkem ei näinudki.
Värskelt saabunud turist, kellele sealne kliima on ikka palju meelepärasem kui eestimaine.
