Kolmapäev, 23. märts 2011

Daili 20



Homme on Daili sünnipäev, vanasti oli see rõõmus ja lärmakas päev, nüüd aasta kõige kurvem päev. Ma jään sind igavesti igatsema, mu kullakallis tütreke. Me püüame küll kõigest väest, aga keegi on meie elust jäädavalt kadunud ja seda ei saa kuidagi parandada.
Ma olen tihti mõtelnud, kui tühiste asjade pärast inimesed probleeme tekitavad ja oma ning teiste elu raskeks teevad. Tegelikult on kõige tähtsam ju sinule lähedaste inimeste heaolu, see et nad oleksid elus ja terved. Kõik muud probleemid on teisejärgulised. Ainuke asi, mida me muuta ei saa, on surm. Ja kui sureb su laps, on see osaliselt nagu su enda lõpp. Kuigi elad edasi ja saad suuremast valust üle, ei tunne sa enam elust sellist rõõmu. Kui muidu tunduvad õnnetused ja surmad nii kauged ja ebareaalsed, siis kui see sind ennast puudutab, kardad sa seda kõikjal. Kogu aeg on mingi alateadlik hirm varitsemas, et juhtub midagi halba.
Nagu ikka Daili sünnipäeva ajal, on ka sel aastal mind tabanud depressioon. Üldse tunnen end siis kuidagi hädisena ja tavaliselt jäängi haigeks.
Kuidas ma tahaksin, et kõik oleks teisiti, et me tähistaksime homme koos sinu sünnipäeva.