esmaspäev, 29. märts 2010

Väike ehmatus


Oo, õudust! Nädalavahetusel viskas arvuti jälle pildi kotti ja ma juba suure hirmuga mõtlesin, et nüüd on midagi veel hullemat kui eelmine kord (kõvaketas). Kuid väikese järelemõtlemise järel jõudsime koos Taneliga otsusele, et viga on akus. Nii oligi, ja isegi mitte akus, vaid laadijas. Nii, et seekord siis vähe kergem aps :)

teisipäev, 23. märts 2010

Homme on minu kalli Dailikese 19.sünnipäev. Ta ootas alati oma sünnipäevi, ma kuulen siiani tema vadistamist, mida on tarvis teha ja mida ta kingiks tahaks. Tavaliselt oli kingiga ikka kiire ja hea oli, kui selle juba varem kätte sai. Aga igaveseks jääb mulle meelde tema viimane sünnipäev, sest ta leidis, et 17 pole nii tähtis vanus, et seda tähistada. Ta ootas nii väga juba täisealiseks saamist ja lubas 18.sünnipäeva suurelt pidada. Aga kahjuks ta seda ära oodata ei jõudnud.


Daili sünnipäeval pidi ikka laual olema kana ja sefiiritort, muud polnud oluline. Ja paari aasta pärast, kui me suudame jälle su sünnipäevi tähistada, siis ma tean, mida lauale panna - ikka kana (krõbedaks praetud) ja sefiiritort.


Ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei igatseks su järele, mu kullake! Ma tean, et juhtunut muuta ei saa ja me peame leppima sellega, et sind ei ole enam. Ja aina rohkem tundub mulle, et igaühel on ikkagi mingi saatus ette määratud. Mõnel elada, särada ja põleda, teisel vastupidi...

reede, 19. märts 2010

Koolivaheaeg!!!

Algas koolivaheaeg, milleks ma olin planeerinud kõik tegemata jäänud tööd ära teha. Aga praeguse seisuga tundub, et ega eriti ei jõua, sest ühe käega töötamine on töövõimet ka nagu poole võrra vähendanud. Ei piisa ainult sellest, et pea lõikab, kui käed järgi ei jõua???
Aga eks ma puhkan, loen paar raamatut läbi, klõbistan veidi arvutitööd teha ja teen oma kaustad korda (kuigi selle lihtsa töö jaoks on vist kõrvalist abi vaja).

teisipäev, 16. märts 2010

Murtud tiivaga

Pühapäevane suusavõistlus lõppes mulle seekord murtud käega. Ega muidu ikka Valgehobusemäelt eemale ei saa. Kuu aega tuleb nüüd ühe käega hakkama saada. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kui paljud lihtsad asjad tegemata jäävad, kui vasakut kätt abiks pole. Aga lohutuseks seegi, et oleks võinud veel hullemini minna.