Pühapäev, 31. juuli 2011

Esimene nädal haiglas


Eluaeg olen kilganud, et küll ma olen terve, et ma ei jää kunagi haigeks ja ei ole haiguslehel. Nüüd tuleb see haigusvaba aeg tasa teha ja hulk aega haiglas passida.
Minu esimene päev Regionaalhaigla patsiendina möödus täitsa talutavalt. Esimene kiiritusravigi saadud, huvitav kogemus iseenesest. Paneb imetlema tänapäeva tehnikat ja selle võimalusi. Enesetunne on täitsa hea, aga eks ma tean ju, et hullud ajad ootavad alles ees. Homsest hakkab peale keemiaravi, vaatame, mis mõju see avaldab.
Ausalt öeldes, oli tänase päeva kõige ebameeldivam kogemus palatisse jõudmine. Kuna osakond on puupüsti täis, siis ei jätkunud mulle mujal kohta, kui intensiivravipalatis. Ega siingi viga oleks, kui teised patsiendid ei oleks nii umbes 100aastased, kes on päev läbi maganud ja norsanud, nii et ma mõtlen juba väikese hirmuga, mida nad öösel teevad (äkki oigavad ja karjuvad?). Lohutati, et homme saan normaalsesse palatisse, eks see ole siis näha.
Täna olin nii kobe, et käisin väljas jalutamas ja leidsin, et kaubanduskeskus on vaid paarisaja meetri kaugusel, peaks minema homme mõne hea juturaamatu vaatama. Võtsin küll kodunt ühe raamatu kaasa, aga selle saan vist juba homme läbi. Mis mul siin muud ikka teha, kui lugeda. Ja Rimi seemnesarvekesi tahaks ka – vähemalt täna veel tahaks :)
Intensiivis pole Wifi levi ka ja ma pole täna viitsinud otsida, kus seda on. Homme võtan otsin, siis saaks ikka vahepeal netis ka olla ja blogisse postituse ka üles panna. Nii, et kallid sõbrad ja sugulased, kellele mu saatus korda läheb, püüan teid blogi vahendusel kursis hoida :)))

Teine päev haiglas möödus suhteliselt kiiresti. Kui valuga võideldes esmaspäeva õhtul lõpuks magama sain jääda, siis norskasin hommikul kella kuueni – oleks rohkemgi maganud, aga intensiivravis algas tööpäev. Selleks ajaks, kui hommikusöök toodi, piinlesin juba mõnusas kõhuvalus ja söök jäigi söömata. Valuvaigisti ei jõudnud veel mõjumagi hakata, kui juba tuldi kamandati esimesele keemiaravi seansile. Kus seal oli alles järjekord!!! Tund aega järjekorras ootamas ja pea viis tundi tilgutite küljes, et igasugust mürki saaks soontesse voolata! Iseenesest oli esimene keemia täitsa normaalne, kui paarkümmend korda WC vahet jooksmine välja arvata – aga see aitas vähemalt aega sisustada. Järgmisel korral tuleb lugemist kaasa võtta ja telefon ka kindlasti. Pärast keemiat oli nälg nii suur, et sõin isegi natuke, see omakorda võttis veidi iiveldama. Pärast lugesin, et enne ja peale keemiat pole hea süüa, aga samas üks naisterahvas istus tilguti all ja pugis näiteks hamburgerit! Millegipärast läks kõht seal hirmus tühjaks – ma mõtlesin näiteks Rimi seemnesarvekeste peale ja suu jooksis vett. Kiiritusse sain alles õhtul kell kuus ja peale seda hakkas jälle vastik kõhuvalu peale. Nüüd on enesetunne juba enam-vähem normaalne, uneroht sisse ja magama! Loodan, et norskan hommikuni :)

Kolmas päev enam nii päikseline polnud, sest tasapisi hakkas avalduma keemiaravi mõju, st iiveldus ja oksendamine. Söögi poole ei suutnud vaadatagi, söömisest rääkimata. Täna oli tihe telefonikõnede päev, mis oli iseenesest hea, sest päev möödus nii palju kiiremini. Sain kaasa võetud raamatu juba lõunaks läbi, nii et järgmisel nädalal on vaja rohkem raamatuid võtta.

Neljapäev oli kindlasti selle nädala kõige raskem päev - ausalt öeldes olin omadega läbi. Lisaks iiveldusele valdas ka üleüldine nõrkus mind, nii veetsingi enamiku päevast voodis. Magasin ja tukkusin, vahepeal koperdasin veidi koridoris jalutada ja jälle magasin. Ja und jätkus ka ööseks. Kokuvõtteks võin öelda, et magasin peaaegu terve ööpäeva maha ja süüa suutsin vaid ühe võileiva :( Kui eelmistel päevadel vähemalt unistasin söögist, siis täna ei suutnud sellest mõeldagi.

Reede hommikul olin nagu uuesti sündinud - tundsin end üle pika aja täitsa hästi. Kiiritusse kutsuti mind ka esimesena, juba enne kella kaheksat. Süüa suutsin!!! Ja võisingi nädalavahetuseks koju minna! Kodus olgu nii halb kui tahes, aga see on ikka kodu, valul ei ole tähtsust :)

Kolmapäev, 22. juuni 2011

Veidi helgemas meeleolus


Ei ole kohe ammu blogisse midagi kirjutanud, sest mis ma neid halbu uudiseid ikka kirjutan. Aga täna olen veidi paremas tujus, sest eilsel sünnipäeval oli tõeliselt hea meel nii palju sõpru näha. Hetkel olen nagu lilleaias või nagu tüdrukud eile ütlesid, et nagu kooli lõpetamine oleks :) Veendusin ka selles, et mulle ikka sobib seltskond, tervis oli kohe parem kui pikal ajal enne seda. Ja ööselgi magasin nagu nott, mida pole ammu juhtunud. Oh, oleks iga päev nii hea olla!!! Arvata võib, et külalisi tilgub kuni nädalalõpuni, mis on iseenesest positiivne, sest siis olen pidevalt hõivatud ja aeg läheb kiiremini. Tahaks ju, et juba saaks selle radiokemoteraapiaga alustada, tervis võib küll hetkeks hullemaks minna, aga vähemalt on ravi alustatud. See ootamine - venimine on palju kurnavam.

Neljapäev, 21. aprill 2011

Tervist?!



Lõpuks ometi üle pika aja on täna hea olla. Tervis on viimasel ajal jama olnud, mingid imelikud valud muudkui piinavad ja piinavad. See, et asi on päris hull, on juba sellest aru saada, et ma läksin arsti juurde. Ma lähen arsti juurde tõesti erakordsel juhul, kui muu ei aita. Aga kuna ma viimasel ajal tunnen enda aina halvemini ja halvemini, siis tuli midagi ette võtta. Igasugused imelikud mõtted tulevad juba pähe ja see, et ma eriti midagi teha ei jaksa, käib ka närvidele. Täna oli küll helgem päev - ei tea, kas põhjus oli suvises ilmas või kangetes valuvaigistites. Kui homme on vähegi normaalne ilm, siis hakkan igatahes päevitama :) Kui miski mu enesetunnet parandab, siis päike!!!

Kolmapäev, 23. märts 2011

Daili 20



Homme on Daili sünnipäev, vanasti oli see rõõmus ja lärmakas päev, nüüd aasta kõige kurvem päev. Ma jään sind igavesti igatsema, mu kullakallis tütreke. Me püüame küll kõigest väest, aga keegi on meie elust jäädavalt kadunud ja seda ei saa kuidagi parandada.
Ma olen tihti mõtelnud, kui tühiste asjade pärast inimesed probleeme tekitavad ja oma ning teiste elu raskeks teevad. Tegelikult on kõige tähtsam ju sinule lähedaste inimeste heaolu, see et nad oleksid elus ja terved. Kõik muud probleemid on teisejärgulised. Ainuke asi, mida me muuta ei saa, on surm. Ja kui sureb su laps, on see osaliselt nagu su enda lõpp. Kuigi elad edasi ja saad suuremast valust üle, ei tunne sa enam elust sellist rõõmu. Kui muidu tunduvad õnnetused ja surmad nii kauged ja ebareaalsed, siis kui see sind ennast puudutab, kardad sa seda kõikjal. Kogu aeg on mingi alateadlik hirm varitsemas, et juhtub midagi halba.
Nagu ikka Daili sünnipäeva ajal, on ka sel aastal mind tabanud depressioon. Üldse tunnen end siis kuidagi hädisena ja tavaliselt jäängi haigeks.
Kuidas ma tahaksin, et kõik oleks teisiti, et me tähistaksime homme koos sinu sünnipäeva.

Laupäev, 29. jaanuar 2011

So you think you can dance


Minu lemmikud :)
Ma fännan täiesti seda saadet. Hetkel jookseb meil kuues hooaeg ja olen vaadanud kõigi eelmmise viie hooaja kõik saated ära. Kui kuues algas, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kasutasin veidi youtube abi, et oma lemmikute esinemised ette ära näha.
Enda jaoks siia mõned lingid ka: