Ma olen alati leidnud, et ei ole eriti suur jõulude (ega muude pühade) fänn. Jõulud teevad mu alati kuidagi raskemeelseks, seda eriti viimastel aastatel. Kui lapsed olid väiksed, tundsin neist veel rõõmu, sest nende jaoks oli see nii oodatud aeg - päkapikud pidid vahel kolm korda päevas käima ja jõulukinke oodati ka pikisilmi. Eks ma siis püüdsin oma võimaluste piires nende soove ka täita. Oma laste kiituseks pean ütlema, et nad ei ole kunagi soovinud ebareaalselt hinnalisi asju, nii ei olnud see soovide täitmine väga raske, kuigi alati oleks ju tahtnud midagi paremat neile kinkida.Nüüd on aga lapsed märkamatult suureks kasvanud, päkapikkude ja jõuluvanade ajad ammu möödas. Jõulud on nagu üks tavaline õhtu, mil veidi rohkem süüakse ja üksteisele kingitusi jagatakse. Selle aasta jõulude meeldivaks üllatuseks oli, et kui lapsed mulle maailma mälumängu kinkisid, olid nad nõus seda ka kõik koos mängima. Ja nii nagu väiksest peale ei möödunud seegi mäng nagelemiseta. Kuid selle vastu ei ole mul midagi. Hoopis rohkem häirib mind vaikus - see, kui me ei räägi üksteisega eriti. Ja seda vaikust on viimasel ajal sageli! Sest see keegi, kes elevust ja ka lärmi tekitas, on kadunud. Aeg - ajalt tabab see nagu haamrilöök, et keegi on puudu ja ei tule enam tagasi.
Nägin just ööl enne jõule unes, et lapsed olid veel väikesed (ja nad olid kõik elus ja terved). Me käisime Rakveres poodides ja kõik oli nagu korras, aga ma kartsin kogu aeg, et midagi juhtub. Ja pidevalt kadus just Daili ära, aga ta tuli kogu aeg tagasi ... Mitte nii, nagu tegelikult on.
See on üks põhjus, miks mulle jõulud enam peale 2008.aastat ei meeldi, sest keegi on lihtsalt puudu. Ja just jõulude ajal tunnetan ma seda eriti valusalt ja teravalt.
Kuigi jõuluõhtu möödus meil ju väga lõbusalt, alustades mälumängust ja lõpetade toreda peoga naabrite juures. Samas olen mõelnud, et jõulude ajal tirib mind naabrite juurde just see, et nemad on ju sama üle elanud ja ka nemad tunnevad pühade ajal kellegist väga puudust.
Mis siis muud, kui kauneid jõule neile, kes neid pühi tõesti tähtsaks peavad :)
