Otsustasin üle pika aja jälle blogisse postitada. Ega midagi rõõmustavat küll praegu ei ole, tervis jälle halb. Keemiaravi pole mulle kunagi meeldinud ja sel korral on see eriti hull. Kaal läheb ka nii kolinal alla, et varsti näen välja nagu koonduslaagri vang, juba praegu ajab peegel hirmu nahka. Ainuke lohutus on see, et kui kõik on halvasti, siis saab ju muutuda ainult paremuse poole. Nii, et ootan pikisilmi paremat enesetunnet, etemat välimust, tegelikult lihtsalt jõudu ja energiat!
