Homme on minu kalli Dailikese 19.sünnipäev. Ta ootas alati oma sünnipäevi, ma kuulen siiani tema vadistamist, mida on tarvis teha ja mida ta kingiks tahaks. Tavaliselt oli kingiga ikka kiire ja hea oli, kui selle juba varem kätte sai. Aga igaveseks jääb mulle meelde tema viimane sünnipäev, sest ta leidis, et 17 pole nii tähtis vanus, et seda tähistada. Ta ootas nii väga juba täisealiseks saamist ja lubas 18.sünnipäeva suurelt pidada. Aga kahjuks ta seda ära oodata ei jõudnud.

Daili sünnipäeval pidi ikka laual olema kana ja sefiiritort, muud polnud oluline. Ja paari aasta pärast, kui me suudame jälle su sünnipäevi tähistada, siis ma tean, mida lauale panna - ikka kana (krõbedaks praetud) ja sefiiritort.

Ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei igatseks su järele, mu kullake! Ma tean, et juhtunut muuta ei saa ja me peame leppima sellega, et sind ei ole enam. Ja aina rohkem tundub mulle, et igaühel on ikkagi mingi saatus ette määratud. Mõnel elada, särada ja põleda, teisel vastupidi...