Eluaeg olen kilganud, et küll ma olen terve, et ma ei jää kunagi haigeks ja ei ole haiguslehel. Nüüd tuleb see haigusvaba aeg tasa teha ja hulk aega haiglas passida.
Minu esimene päev Regionaalhaigla patsiendina möödus täitsa talutavalt. Esimene kiiritusravigi saadud, huvitav kogemus iseenesest. Paneb imetlema tänapäeva tehnikat ja selle võimalusi. Enesetunne on täitsa hea, aga eks ma tean ju, et hullud ajad ootavad alles ees. Homsest hakkab peale keemiaravi, vaatame, mis mõju see avaldab.
Ausalt öeldes, oli tänase päeva kõige ebameeldivam kogemus palatisse jõudmine. Kuna osakond on puupüsti täis, siis ei jätkunud mulle mujal kohta, kui intensiivravipalatis. Ega siingi viga oleks, kui teised patsiendid ei oleks nii umbes 100aastased, kes on päev läbi maganud ja norsanud, nii et ma mõtlen juba väikese hirmuga, mida nad öösel teevad (äkki oigavad ja karjuvad?). Lohutati, et homme saan normaalsesse palatisse, eks see ole siis näha.
Täna olin nii kobe, et käisin väljas jalutamas ja leidsin, et kaubanduskeskus on vaid paarisaja meetri kaugusel, peaks minema homme mõne hea juturaamatu vaatama. Võtsin küll kodunt ühe raamatu kaasa, aga selle saan vist juba homme läbi. Mis mul siin muud ikka teha, kui lugeda. Ja Rimi seemnesarvekesi tahaks ka – vähemalt täna veel tahaks :)
Intensiivis pole Wifi levi ka ja ma pole täna viitsinud otsida, kus seda on. Homme võtan otsin, siis saaks ikka vahepeal netis ka olla ja blogisse postituse ka üles panna. Nii, et kallid sõbrad ja sugulased, kellele mu saatus korda läheb, püüan teid blogi vahendusel kursis hoida :)))
Teine päev haiglas möödus suhteliselt kiiresti. Kui valuga võideldes esmaspäeva õhtul lõpuks magama sain jääda, siis norskasin hommikul kella kuueni – oleks rohkemgi maganud, aga intensiivravis algas tööpäev. Selleks ajaks, kui hommikusöök toodi, piinlesin juba mõnusas kõhuvalus ja söök jäigi söömata. Valuvaigisti ei jõudnud veel mõjumagi hakata, kui juba tuldi kamandati esimesele keemiaravi seansile. Kus seal oli alles järjekord!!! Tund aega järjekorras ootamas ja pea viis tundi tilgutite küljes, et igasugust mürki saaks soontesse voolata! Iseenesest oli esimene keemia täitsa normaalne, kui paarkümmend korda WC vahet jooksmine välja arvata – aga see aitas vähemalt aega sisustada. Järgmisel korral tuleb lugemist kaasa võtta ja telefon ka kindlasti. Pärast keemiat oli nälg nii suur, et sõin isegi natuke, see omakorda võttis veidi iiveldama. Pärast lugesin, et enne ja peale keemiat pole hea süüa, aga samas üks naisterahvas istus tilguti all ja pugis näiteks hamburgerit! Millegipärast läks kõht seal hirmus tühjaks – ma mõtlesin näiteks Rimi seemnesarvekeste peale ja suu jooksis vett. Kiiritusse sain alles õhtul kell kuus ja peale seda hakkas jälle vastik kõhuvalu peale. Nüüd on enesetunne juba enam-vähem normaalne, uneroht sisse ja magama! Loodan, et norskan hommikuni :)
Kolmas päev enam nii päikseline polnud, sest tasapisi hakkas avalduma keemiaravi mõju, st iiveldus ja oksendamine. Söögi poole ei suutnud vaadatagi, söömisest rääkimata. Täna oli tihe telefonikõnede päev, mis oli iseenesest hea, sest päev möödus nii palju kiiremini. Sain kaasa võetud raamatu juba lõunaks läbi, nii et järgmisel nädalal on vaja rohkem raamatuid võtta.
Neljapäev oli kindlasti selle nädala kõige raskem päev - ausalt öeldes olin omadega läbi. Lisaks iiveldusele valdas ka üleüldine nõrkus mind, nii veetsingi enamiku päevast voodis. Magasin ja tukkusin, vahepeal koperdasin veidi koridoris jalutada ja jälle magasin. Ja und jätkus ka ööseks. Kokuvõtteks võin öelda, et magasin peaaegu terve ööpäeva maha ja süüa suutsin vaid ühe võileiva :( Kui eelmistel päevadel vähemalt unistasin söögist, siis täna ei suutnud sellest mõeldagi.
Reede hommikul olin nagu uuesti sündinud - tundsin end üle pika aja täitsa hästi. Kiiritusse kutsuti mind ka esimesena, juba enne kella kaheksat. Süüa suutsin!!! Ja võisingi nädalavahetuseks koju minna! Kodus olgu nii halb kui tahes, aga see on ikka kodu, valul ei ole tähtsust :)
Minu esimene päev Regionaalhaigla patsiendina möödus täitsa talutavalt. Esimene kiiritusravigi saadud, huvitav kogemus iseenesest. Paneb imetlema tänapäeva tehnikat ja selle võimalusi. Enesetunne on täitsa hea, aga eks ma tean ju, et hullud ajad ootavad alles ees. Homsest hakkab peale keemiaravi, vaatame, mis mõju see avaldab.
Ausalt öeldes, oli tänase päeva kõige ebameeldivam kogemus palatisse jõudmine. Kuna osakond on puupüsti täis, siis ei jätkunud mulle mujal kohta, kui intensiivravipalatis. Ega siingi viga oleks, kui teised patsiendid ei oleks nii umbes 100aastased, kes on päev läbi maganud ja norsanud, nii et ma mõtlen juba väikese hirmuga, mida nad öösel teevad (äkki oigavad ja karjuvad?). Lohutati, et homme saan normaalsesse palatisse, eks see ole siis näha.
Täna olin nii kobe, et käisin väljas jalutamas ja leidsin, et kaubanduskeskus on vaid paarisaja meetri kaugusel, peaks minema homme mõne hea juturaamatu vaatama. Võtsin küll kodunt ühe raamatu kaasa, aga selle saan vist juba homme läbi. Mis mul siin muud ikka teha, kui lugeda. Ja Rimi seemnesarvekesi tahaks ka – vähemalt täna veel tahaks :)
Intensiivis pole Wifi levi ka ja ma pole täna viitsinud otsida, kus seda on. Homme võtan otsin, siis saaks ikka vahepeal netis ka olla ja blogisse postituse ka üles panna. Nii, et kallid sõbrad ja sugulased, kellele mu saatus korda läheb, püüan teid blogi vahendusel kursis hoida :)))
Teine päev haiglas möödus suhteliselt kiiresti. Kui valuga võideldes esmaspäeva õhtul lõpuks magama sain jääda, siis norskasin hommikul kella kuueni – oleks rohkemgi maganud, aga intensiivravis algas tööpäev. Selleks ajaks, kui hommikusöök toodi, piinlesin juba mõnusas kõhuvalus ja söök jäigi söömata. Valuvaigisti ei jõudnud veel mõjumagi hakata, kui juba tuldi kamandati esimesele keemiaravi seansile. Kus seal oli alles järjekord!!! Tund aega järjekorras ootamas ja pea viis tundi tilgutite küljes, et igasugust mürki saaks soontesse voolata! Iseenesest oli esimene keemia täitsa normaalne, kui paarkümmend korda WC vahet jooksmine välja arvata – aga see aitas vähemalt aega sisustada. Järgmisel korral tuleb lugemist kaasa võtta ja telefon ka kindlasti. Pärast keemiat oli nälg nii suur, et sõin isegi natuke, see omakorda võttis veidi iiveldama. Pärast lugesin, et enne ja peale keemiat pole hea süüa, aga samas üks naisterahvas istus tilguti all ja pugis näiteks hamburgerit! Millegipärast läks kõht seal hirmus tühjaks – ma mõtlesin näiteks Rimi seemnesarvekeste peale ja suu jooksis vett. Kiiritusse sain alles õhtul kell kuus ja peale seda hakkas jälle vastik kõhuvalu peale. Nüüd on enesetunne juba enam-vähem normaalne, uneroht sisse ja magama! Loodan, et norskan hommikuni :)
Kolmas päev enam nii päikseline polnud, sest tasapisi hakkas avalduma keemiaravi mõju, st iiveldus ja oksendamine. Söögi poole ei suutnud vaadatagi, söömisest rääkimata. Täna oli tihe telefonikõnede päev, mis oli iseenesest hea, sest päev möödus nii palju kiiremini. Sain kaasa võetud raamatu juba lõunaks läbi, nii et järgmisel nädalal on vaja rohkem raamatuid võtta.
Neljapäev oli kindlasti selle nädala kõige raskem päev - ausalt öeldes olin omadega läbi. Lisaks iiveldusele valdas ka üleüldine nõrkus mind, nii veetsingi enamiku päevast voodis. Magasin ja tukkusin, vahepeal koperdasin veidi koridoris jalutada ja jälle magasin. Ja und jätkus ka ööseks. Kokuvõtteks võin öelda, et magasin peaaegu terve ööpäeva maha ja süüa suutsin vaid ühe võileiva :( Kui eelmistel päevadel vähemalt unistasin söögist, siis täna ei suutnud sellest mõeldagi.
Reede hommikul olin nagu uuesti sündinud - tundsin end üle pika aja täitsa hästi. Kiiritusse kutsuti mind ka esimesena, juba enne kella kaheksat. Süüa suutsin!!! Ja võisingi nädalavahetuseks koju minna! Kodus olgu nii halb kui tahes, aga see on ikka kodu, valul ei ole tähtsust :)
