Jõuluaeg

Ma olen alati leidnud, et ei ole eriti suur jõulude (ega muude pühade) fänn. Jõulud teevad mu alati kuidagi raskemeelseks, seda eriti viimastel aastatel. Kui lapsed olid väiksed, tundsin neist veel rõõmu, sest nende jaoks oli see nii oodatud aeg - päkapikud pidid vahel kolm korda päevas käima ja jõulukinke oodati ka pikisilmi. Eks ma siis püüdsin oma võimaluste piires nende soove ka täita. Oma laste kiituseks pean ütlema, et nad ei ole kunagi soovinud ebareaalselt hinnalisi asju, nii ei olnud see soovide täitmine väga raske, kuigi alati oleks ju tahtnud midagi paremat neile kinkida.

Nüüd on aga lapsed märkamatult suureks kasvanud, päkapikkude ja jõuluvanade ajad ammu möödas. Jõulud on nagu üks tavaline õhtu, mil veidi rohkem süüakse ja üksteisele kingitusi jagatakse. Selle aasta jõulude meeldivaks üllatuseks oli, et kui lapsed mulle maailma mälumängu kinkisid, olid nad nõus seda ka kõik koos mängima. Ja nii nagu väiksest peale ei möödunud seegi mäng nagelemiseta. Kuid selle vastu ei ole mul midagi. Hoopis rohkem häirib mind vaikus - see, kui me ei räägi üksteisega eriti. Ja seda vaikust on viimasel ajal sageli! Sest see keegi, kes elevust ja ka lärmi tekitas, on kadunud. Aeg - ajalt tabab see nagu haamrilöök, et keegi on puudu ja ei tule enam tagasi.

Nägin just ööl enne jõule unes, et lapsed olid veel väikesed (ja nad olid kõik elus ja terved). Me käisime Rakveres poodides ja kõik oli nagu korras, aga ma kartsin kogu aeg, et midagi juhtub. Ja pidevalt kadus just Daili ära, aga ta tuli kogu aeg tagasi ... Mitte nii, nagu tegelikult on.

See on üks põhjus, miks mulle jõulud enam peale 2008.aastat ei meeldi, sest keegi on lihtsalt puudu. Ja just jõulude ajal tunnetan ma seda eriti valusalt ja teravalt.

Kuigi jõuluõhtu möödus meil ju väga lõbusalt, alustades mälumängust ja lõpetade toreda peoga naabrite juures. Samas olen mõelnud, et jõulude ajal tirib mind naabrite juurde just see, et nemad on ju sama üle elanud ja ka nemad tunnevad pühade ajal kellegist väga puudust.

Mis siis muud, kui kauneid jõule neile, kes neid pühi tõesti tähtsaks peavad :)

Pildikesi Hispaaniast :)

Costa del Sol - päikeserannik õigustas oma nime, seal viibitud ajast oli vaid üks päev vihmane, kuid seegi soe.
Igasuguseid skulptuure leidus igal pool - ühe najal sai piltigi tehtud.
See oli üks väga huvitav poeke, kus müügil igasugused vidinad enda ja teiste lõbustamiseks.

Diana nõrkuseks olid ikka autod, mis siis et enamik oli neist mõlgitud, sest hispaanlaste arusaamine parkimisest ja linnaliiklusest on suht imelik.

Meri, võrratu meri, mis enamik aega oligi selline veidi tormine, hirmus soolane, aga siiski küllalt soe ka septembrikuus, et ujumas käia.

Kaunis mägilinn Ronda. Ma seda mäekülge turnides oli küll vahepeal hirm alla libiseda, aga see-eest sain seal esimest korda elus värskeid viigimarju süüa.

Torremolinos - mõni meeter mererannani. Kas pole mitte ilus?

Meie kolmetärnihotell, mis meid esimese hooga pahviks lõi, aga pärast päris armsaks sai. Mulle meeldis see kaasmaalastest eraldatus. Hispaanlaste ja eestlaste vahe on ikka väga suur :)

Minu armas nunnuke meie hotelli ees ja kaubandustänava alguses, mida me mitu korda päevas külastasime.

Õhtune, vaikne meri. Nii rahulikuna me merd rohkem ei näinudki.

Värskelt saabunud turist, kellele sealne kliima on ikka palju meelepärasem kui eestimaine.

Arvuti jälle korras :)

Mu läpakas on nagu ära neetud, kogu aeg läheb midagi nässu. Sain ta järjekordselt parandusest kätte. Kui eelmisel korral vahetati välja vigane kõvaketas, siis nüüd tuli uus ekraan panna. Varsti on mul nagu tutikas arvuti, kui veel mõni osa ära vahetada. Ptui-ptui!!! Tegelikult tundsin kohe puudust, kui kodus õhtul arvuti taga istuda ei saanud. Nii harjunud ju, et kui mingit infot vaja, siis ruttu nett lahti ja vaatan. Samuti kui tuleb mingi hea mõte tööasjade suhtes, siis kohe arvuti taha. Ja suhelda ei saa ju teiste inimestega ka ilma internetita - msn, orkut, facebook, gmail jne. Näost näkku ju iga päev ei näe ja telefoniarvet ka kasvatada ei taha. Nii, te nüüd jälle elu normaalses rütmis:)

Jälle tali?

Täna hommikul tööle minnes tabas ebameeldiv üllatus -talv oli üleöö saabunud. Vihkan seda külma kliimat, kus talv kestab põhimõtteliselt pool aastat. Iga päevaga aina rohkem igatsen just ilma tõttu Hispaaniat taga. Kui mul kunagi õnnestub nii palju raha kõrvale panna, et veel kuhugi soojale maale minna, siis olen ma eluga rahul. Aga praegu mõtlen hirmuga, kuidas see järjekordne vastik, külm talv mööda saaks!!! Heameelega läheks talveunne :)

Hispaania paikese all :)

Ikka veel Hispaanias. Olen juba veidi harjunud siinse eluga, kuum ilm ja soe vesi on muidugi superhead. Ujumas olen mitu korda kainud, vesi on Vahemeres jube soolane ja lained ka head. Minusugusele suvenautijale on see sobiv koht: peesitad paikese kaes, ujud, magad ja kolad poodides. Kui raha jatkub, siis on elu nagu lill!!! Aga ega see kokkuhoid on nii veres, et ei raatsi ju laristada.
Homme veel puhkust ja siis saab koju tagasi. Aitab juba sellest logelemisest. Tahaks kodus telekat vaadata, seapraadi pugida ja oma lastega kohtuda. Ma pole ju kunagi nii kaua kodunt eemal olnud, igatsus tuleb peale. Hea, et Diana on kaasas, siis on kodusem tunne siin ka.
Praegu igatsen koju, aga tean, et selle kulma jubeda talve jooksul tahan ma sada korda Hispaaniasse tagasi. Statistika jargi pidi siin olema 352 paikselist paeva aastas. Ma arvan, et Eestis on need ulejaanud13, rohkem mitte.
Inimesed on siin ka heatujulised ja sobralikud, tervitatakse igal sammul. Isegi meie oleme moned hispaania keelsed valjendid oppinud (Diana vist rohkem kui mina).
Mis siis muud, kui Adios!!!

Tervitused Hispaaniast!!!

Tervitused neile, kes Eestis minu peale motlevad. Ja teie kadeduseks: siin on pea 30 kraadi sooja ja homme kavatsen ujuma minna. Ma naudin siinset kliimat ja harjun tasapidi ka siinse elutempoga ning rahvarohkusega. Uimasest ja rahulikust Eestist on siin ikka elu erinev. Aga paari paeva parast tahaks juba koju :) Ei meeldi mul kaua eemal olla. Paar paeva puhata ja koju tagasi! Reedeni!!!

Costa del Sol !?

Täna sain ühe tõeliselt positiivse üllatuse osaliseks - võitsin jutuvõistluse ja auhinnaks on reis kahele Costa del Sol'i. Uskumatu!!! Ma pole elus kunagi midagi võitnud, oma arust olen pidanud kõik läbi valu ja vaeva saavutama. Ja nüüd selline auhind!

Tegelikult on see nagu kingitus Daililt. Jutt oli ju temast. Ma mõtlesin hulk aega, kas ma kirjutan selle jutu, siis kõhklesin meili saatmisnupu juures tükk aega. Ja siis lootsin, et seda lugu ei avaldata, sest see oleks minu hingepiinade avalikkuse ette toomine. Aga see avaldati! Ja see valiti võidulooks. Ja kui ma Dianaga reisile lähen, oled ka sina, Daili, meiega kõikjal kaasas. Sa oled alati meiega, igavesti :)

Suvi, võrratu suvi :)

Vot, sel aastal on ika suvi! Nii ilusat sooja suve ei mäletagi, päevitada ja ujuda on saanud kohe kõvasti. Isegi mere äärde jõudsin üle mitme aasta (ja tahaks veel minna). Jalgpalli MM vaatasin ka mõnuga - vist üks mäng jäi nägemata. Ja kuigi see ei lõpenud Saksamaa võiduga, pole Hispaania ka eriti hull variant (igatahes mitu korda etem kui Holland). Peale MMi võtsin käsile oma väärtusliku sünnipäevakingi - hakkasin lugema jalgpalli "Kuldset karikat". Huvitavalt kirjutatud. Olengi sel suvel päris palju lugeda jõudnud, alustasin elulugudega (Kibuspuu ja Krjukov), jätksin paari bestselleriga ja nüüd siis jalgpalliraamat. Terve riiulitäis lugemata raamatuid on veel ootamas, vist saab enne puhkus läbi:)

Jalgpalli MM

Seni on jalgpalli MM kulgenud enam-vähem oodatult, kõik minu suured lemmikud on veel mängus. Ja tänane veerandfinaal pakkus väga meeldiva elamuse: Holland võitis Brasiiliat 2:1!!! Ausalt öeldes lootsin seda, aga hästi ei uskunud, sest Brasiilia mäng tundus vägagi võimas. Kuid nagu näha lagunes nende mäng, kui nad jäid kaotusseisu, millega nad eriti harjunud ei ole. Nii, kui nüüd järgmistes veeranfinaalides saaksid edasi Saksamaa ja Uruguai, siis oleks super. Ainult Paraguai - Hispaania mängus olen nagu mõlema meeskonna poolt, ükskõik kumb edasi saab, olen sellega rahul. Loodan südamest, et maailmameistriks tuleb Saksamaa, kuigi tugevaid vastaseid on veel küll ja kerge ei saa see olema.

Jaanipäev

Sel aastal oli Ahulas tõeliselt tore jaanipäevapidu. Rahvast oli murdu, toimusid võistlused, esinemised, laululava avamine jne. Ja eriti hea on olla jaanipäeval korralik: ei rasvast sööki, alkoholi ega enda lolliks tegemist. Nii, et minu jaoks igati meeldejääv jaanipäev.

Pilte neile, kes hästi ei mäleta: http://fotoalbum.ee/photos/kuusemaa/sets/1009053

Kooli lõpetamine

Nii, nüüd sai ka kõige nooremal võsukesel põhikool läbi. Eks eksamite ajal ikka veidi närveerimist oli, aga seda emal kindlasti rohkem kui pojal.
Pildid lõpetamisest : http://fotoalbum.ee/photos/kuusemaa/sets/1004021

Kaks aastat igatsust ...

Kaks aastat tagasi, 24.mail, juhtus see, mis oleks võinud juhtumata jääda. Ja uskumatu, et sellest kohutavast õnnetusest on möödas juba kaks aastat. Me igatseme sinu järele, Dailikene! Kuidas tahaks näha, kuidas sa hakkad keskkooli lõpetama, kuidas sa vaidleksid minuga pidevalt, nõuaksid tähelepanu (mida keskmine laps saab alati liiga vähe). Kuid samas tahaks näha sinu säramist, sinu energiat, elurõõmu ja tegutsemistahet. Aga seda ei näe me enam kunagi...

Suvi läbi???

Küll oli mõnus, kui terve nädal säras päike. Koolist tulles otse tehikale ja ujuma - puhas rõõm. Mis siis, et vahepeal tundsin end vabatahtliku ujumisinstruktorina. Vanematel pole ju aega töö kõrvalt lastega ujuma minna ja eks ma siis lahkelt olen lubanud neil silma peal hoida. Enamik lapsi on vee ääres väga mõistlikud ja teavad, kui sügavale võib minna või mida teha. Kuid vahel on ka mõni päris sõnakuulmatu ja siis olen küll öelnud, et tule oma emaga ujuma, mina ei ole kohustatud oma vabal ajal kasvatama teiste inimeste lapsi. Aga üldiselt on kõik korras olnud ja ilusa ilmaga on rand lapsi täis. Näiteks reedel oli vahepeal kuusteist last ujumas ja mina ?!

Aga ega siis head ilma palju saa, nüüd naases tavaline eestimaine ilm - sompus ja vihmane. Ma loodan, et see ei olnud kogu suvi.

Kõik ujuma!

Tulin just praegu ujumast. Vastab tõele, et peale äikest läheb vesi soojaks. Naabritüdruk tuli ja lunis, et lähme tehikale. No mõtlesin, et jalutan kaasa ja vaatan, kuidas vesi on. Uskumatult soe oli! Kuna mul ujumisriideid kaasas polnud, siis tuli lihtsalt riietega ujuma minna. Nii mõnus tunne on - arvan, et minu ujumishooaeg on nüüd alanud!Homme jälle :)

Suvi !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Sel nädalal on selline tunne, et suvi on saabunud. Kui päike tuleb välja, tunnen ma nagu ärkaksin talveunest. Eluisu tuleb tagasi, pärast seda kohutavalt pikka, külma, vastikut ja tüütut talve. Suvi võiks ka nüüd ühe jutiga oktoobrini kesta. Ja päikest on vaja, palju päikest. Mulle meeldiks selline suvi, kus iga päev päike lõõskab, Ja kuna vihma on ka vaja, siis öösel võib ju sadada.

Käisin just tehika ääres ja vaatasin, kuidas esimesed hulljulged juba vees möllasid. Mulle meeldib ujumishooaega varakult alustada, aga täna tundus küll vesi veel liiga külm. Küll jõuab ...

On pühapäev tore päev!!!

Mulle meeldib, kui keegi minu armsatest õdedest helistab ja teatab, et tuleb külla. Kahjuks juhtub seda suhteliselt harva, sest kõigil on ju kogu aeg tegemist. Nüüd on küll ime sündinud ja kaks nädalat järjest on nooremad õekesed külla jõudnud. Ei tea kohe, kes järgmisel nädalalõpul saabub??? Pisikene Miakene oli küll kuu ajaga suurema lapse nägu läinud. Juba naeratab ja lobiseb (koll - koll !!!). Nii armsad on ikka väikesed lapsed. Kuigi ma ei viitsiks enam kindlasti beebidega möllata, tekib minulgi aeg-ajalt hetki, kus ma mõtlen, et kui tore oleks üks pisike laps ?! See ei tähenda veel, et ma tahaks vanaemaks saada - vara veel. Aga õde Õie - sina oled ikka tubli! Minu arust võiks sul olla vähemalt viis last, kuigi eks sul vist olegi juba niipalju, sest õdede lapsi oled sa ju ka aidanud kasvatada :)

Sarnased?

Mulle on kogu elu öeldud, et ma olen oma ema nägu. Eks ta ole ka nii. Ja mida vanemaks ma saan, seda sarnasemaks lähen. Kuigi vanas eas lähevad vist kõik sugulased enam-vähem ühte nägu, kaasa arvatud abikaasad ja koerad. Nii, kõrvale siis pilt mõistatamiseks, kes on kes?

X

Joonistasin täna kohe köögiseina peale suure risti, sest üllatus - üllatus!!! üle pika aja tuli mulle noorem õde külla. Ega ta nüüd õdedest ka kõige harvem külaline ole, aga üllatus ikkagi. Huvitaval kombel on minu juurest Rakveresse vist lühem maa, kui Rakverest (või Kadrinast) siia.

Üks igavene jama

Minu suur lootus, et kipsist olen lahti ja käsi korras, osutus jamaks. Nagu traumatoloog ütles, siis oli see ikka üks halb vigastus ja lisaks küünarliigese luksatsioonile !? on ka luumurd. Kõigepealt tuleb käsi liigesest liikuma saada (kuigi taastusravisse on võimatu saada). Ja siis on vaja veel opereerida, et luumurd korda saada. Ning tagatipuks öeldi, et 100 % see käsi enam liikuma ei hakka. Rõõmustav :(
Järgmisel talvel panen naelad alla!

Kipsita

Võtsin kipsi maha, sest ausalt öeldes sai sellest kõrini. Käsi ainult valutas ja higistas, nüüd on hoopis parem. Mis siis, et näpud ja küünarnukk on kanged, ja tudiseb ning väriseb - küll tast lõpuks asja saab. Kui kätt veidi kasutada, hakab ta lõpuks liikuma ka!

Väike ehmatus

Oo, õudust! Nädalavahetusel viskas arvuti jälle pildi kotti ja ma juba suure hirmuga mõtlesin, et nüüd on midagi veel hullemat kui eelmine kord (kõvaketas). Kuid väikese järelemõtlemise järel jõudsime koos Taneliga otsusele, et viga on akus. Nii oligi, ja isegi mitte akus, vaid laadijas. Nii, et seekord siis vähe kergem aps :)

Homme on minu kalli Dailikese 19.sünnipäev. Ta ootas alati oma sünnipäevi, ma kuulen siiani tema vadistamist, mida on tarvis teha ja mida ta kingiks tahaks. Tavaliselt oli kingiga ikka kiire ja hea oli, kui selle juba varem kätte sai. Aga igaveseks jääb mulle meelde tema viimane sünnipäev, sest ta leidis, et 17 pole nii tähtis vanus, et seda tähistada. Ta ootas nii väga juba täisealiseks saamist ja lubas 18.sünnipäeva suurelt pidada. Aga kahjuks ta seda ära oodata ei jõudnud.

Daili sünnipäeval pidi ikka laual olema kana ja sefiiritort, muud polnud oluline. Ja paari aasta pärast, kui me suudame jälle su sünnipäevi tähistada, siis ma tean, mida lauale panna - ikka kana (krõbedaks praetud) ja sefiiritort.

Ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei igatseks su järele, mu kullake! Ma tean, et juhtunut muuta ei saa ja me peame leppima sellega, et sind ei ole enam. Ja aina rohkem tundub mulle, et igaühel on ikkagi mingi saatus ette määratud. Mõnel elada, särada ja põleda, teisel vastupidi...

Koolivaheaeg!!!

Algas koolivaheaeg, milleks ma olin planeerinud kõik tegemata jäänud tööd ära teha. Aga praeguse seisuga tundub, et ega eriti ei jõua, sest ühe käega töötamine on töövõimet ka nagu poole võrra vähendanud. Ei piisa ainult sellest, et pea lõikab, kui käed järgi ei jõua???

Aga eks ma puhkan, loen paar raamatut läbi, klõbistan veidi arvutitööd teha ja teen oma kaustad korda (kuigi selle lihtsa töö jaoks on vist kõrvalist abi vaja).

Murtud tiivaga

Pühapäevane suusavõistlus lõppes mulle seekord murtud käega. Ega muidu ikka Valgehobusemäelt eemale ei saa. Kuu aega tuleb nüüd ühe käega hakkama saada. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kui paljud lihtsad asjad tegemata jäävad, kui vasakut kätt abiks pole. Aga lohutuseks seegi, et oleks võinud veel hullemini minna.

Tõeline elamus

Käisin täna Albu mõisas Gerli Padari kontserdil ja sain tõeliselt meeldiva elamus. Aasta - aastalt on Gerli mulle aina rohkem meeldima hakanud. Ja tänane kontsert oli nagu kirss tordil. See oli südamlik, meeldiv, täiesti sobiv tänasesse päeva. Ma elasin ta lauludele nii kaasa, et vahel märkasin laulu lõppedes, et pea oli vajunud kuidagi küljele või taha, nagu oleks transsi langenud. Seda, et Gerli oskab hästi laulda, teadsin ennegi, aga see kontsert oli veidi teistsugusest vaatenurgast. Ja kogu tema olemus, välimus, suhtlemisoskus - see kõik oli täiuslik. Tänan, Gerli, vähemalt minu päeva muutsid sa tunduvalt paremaks!

Mia Marie

Hea uskuda on mõnda väikest imet
ja teada mõnda väikest laulu peast.
Suur ime juhtub õige arva nimelt
ja aariat ei laulda nii heast peast.
Mis viga väikest salmi ümiseda,
et täiemaks saaks mõni tühi viiv.
Suur ime võib sust mööda tümiseda,
kuid väikene on ühtepuhku siin.

Jälle Valgehobusemäel

Eilsel vastlapäeval külastasin üle pika aja (???) jälle Valehobusemäge. Vastlaliug jäi küll laskmata, sest mägi oli lapsi nii täis, et ei tahtnud neile traumat valmistada. Lumelinna ehitamisel ma ka kätt suurt külge ei pannud, piisas pildistamisest ja juhendamisest. Ja kuna endast sain ka päris normaalse pildi, siis panen selle siia õdedele vaatamiseks :)

Go, Kristina!

Täna asub siis olümpial võistlustulle meie Kiku. Tema vorm on hiigelsuur küsimärk???? Minu jaoks oleks tänane medalivõit suur - suur üllatus (kuigi väga meeldiv üllatus). Rohkem usun ikkagi seda, et ta sõidab küll hästi, kuid laeks jääb koht kuskil 6 - 10. Aga ma olen iga kell valmis oma sõnu sööma :) Kõrvale panen minu jaoks kõige ilusama pildi Kristinast, sest tema kõrval on lihtsalt üks väga tähtis isik (VIP)...

Tunni aja pärast siis pöial pihku ja sõitu vaatama!!!

Olümpia!!!

Algasid need kauaoodatud olümpiamängud. Ega mul mingeid suuri lootusi eestlaste osas sel aastal küll ei ole, aga meeldivaid üllatusi ootame ju kõik. Üks jama on selle maakera vastaspoolel toimuva olümpia juures see, et teleülekanded toimuvad suht hilisel ajal. Ja mina nagu suur unekott vist magan nii mõnegi huvitava võistluse maha. Üldiselt meeldivad mulle spordivõistluste juures üllatusvõitjad, eriti väikestest riikidest. Aga mul on ka oma kindlad lemmikud, kellele ma alati pöialt hoian. Nii, et tugitoolisportlase kiired tööpäevad on alanud :)

Õnnesoovid haruldusele!

Minu noorim õeke saab täna aasta vanemaks!!!
Õnne, tervist, raha, armastust ja kõike muud, mida hing ihaldab!

No kaua võib!

Tundub, et Eestis on üle poole aasta talv. Minu arust on juba mitu kuud lund sadanud ja külm olnud ning aina hullemaks läheb. Oleks siis suvi ka nii pikalt, aga kus sa nüüd! Suvi kestab napilt paar - kolm nädalat (ma mõtlen - tõeline suvi)!
Igasugune energia on kadunud. Mind äratavad alles esimesed kevadpäikse kiired - need puhuvad elu sisse. Seni tuleb lihtsalt see kohutav talv üle elada. Seda aega, kus ma suudaks talvest mõnu tunda, vist ei tule.
Ma ei suuda isegi õdesid vaatama minna, sest ei ole suuteline kuhugi sõitma. Kevadel ja suvel vastupidi ei suuda ma kodus istuda, mingi vägi tirib kohe kuhugi mujale. Aga varsti pean vist end ikka kokku võtma, sest noorimal õekesel tuleb sünnipäev ja sinna peab ju minema (polegi teda juba paar kuud näinud) ja lähemal ajal peaksin järjekordselt tädiks saama, siis saab katsikule minna!!!
Saaks see talv juba läbi!!!

Kes ma tegelikult olen?

No see küsitlus läks kül täppi (jälle facebook):

Inge took the "Kes sa päriselt oled?" quiz and the result is Õpetaja.
Sul oli hea tulevik ees, aga siis läksid sa pedasse ja õppisid õpetajaks. Kahju...väga kahju:S Õnneks saad sa riigi poolt omale korteri ja sõbrapäeval algklasside õpilased teevad sulle südamekujulisi kaarte. Mõtle positiivselt!!! (kui see kuidagi moodi võimalik on) Kui ...antidepressandid enam ei aita, siis vb on aeg lõpetada suhe kunstiõpetajaga ja vastu võtta kutse kohtingule kehka õpetajalt.

Vaba õhtupoolik

Istun praegu kodus teki all, mõnulen ja naudin vaba õhtupoolikut, mida mul nädala sees pole enam ammu olnud. Hakkan vist vanaks jääma, sest tunnen aina rohkem, et tahaks "puhata ja mängida" ka. Ja lihtsalt kodus olla.

Panen siia kõrvale Küllikese tehtud ilusa pildi meie majast - sellest, kus ma just praegu logelen, telekat vaatan ja arvutit klõbistan. Muusika üürgab ka üle korteri, sest Tanel protesteerib seal. Muidu kuulab ta muusikat klapid peas, aga kui on ema peale tige, siis paneb kõlarid järgi.

Mis ametid mulle sobivad?

Tütre koolitöödega seoses tegin täna karjääritesti ja tulemused polnud just väga üllatavad. No vähemalt esimene osa küll:
http://dreamfoundation.eu/career-test/result/hash/18083-de03d90b50
S Score: 40
(sotsiaalne) kutsesuundumus

Tüüpilised isiksusejooned: inimkeskne ja sõbralik, kannatlik, taktitundeline, mõistev, lahke, abi- ja koostöövalmis, toetav.

Tegevused: Sotsiaalne tüüp eelistab tegevusi, mis hõlmavad suhtlemist teiste inimestega. Igapäevaselt toetub ta pigem oma tunnetele kui loogilisele mõtlemisele. Talle meeldib rahuldada oma uudishimu ja avastada maailma ning arendada erinevate kultuuridega suhtlemisoskusi. Seda tüüpi inimesele sobivad tegevused on abistamine, teenindamine, õpetamine, ravimine, nõustamine, kasvatamine. Vähem sobivad kehalisi ja käelisi võimeid nõudvad tegevused.

Tüüpilised erialavalikud: eripedagoogika, algklasside õpetaja, mitmesugused põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja erialad, sotsiaaltöö, psühholoogiline nõustamine.

Vaba aja tegevused: vabatahtlik (ühiskondlik) töö, seltskondlik tegevus, sõprussuhete arendamine, perekondlikud üritused, isetegevus, tantsimine.

I Score: 38
(intellektuaalne) kutsesuundumus

Tüüpilised isiksusejooned: teadmishimuline, loogiline, kriitiline, tõde ja õigust taotlev, sõltumatu, analüütiline, uuriv.

Tegevused: Intellektuaalne tüüp tegeleb meelsasti materiaalse, sotsiaalse või vaimse maailma tundmaõppimisega. Ta on huvitatud info kogumisest ja analüüsimisest ning probleemidele lahenduse leidmisest. Ta hindab haridust ja on orienteeritud tulemuste saavutamisele.

Intellektuaalne tüüp püüdleb maailma parema mõistmise suunas. Ta võib tunda huvi mõne teadusala või mõne muu kõrget teadmiste taset nõudva ala vastu.

Samas ei sobi talle tegevused, mis on liiga sotsiaalsed või korduvad oma olemuselt.

Tüüpilised erialavalikud: antropoloogia, astronoomia, biokeemia, biofüüsika, filoloogia, filosoofia, füüsika, geneetika, informaatika, matemaatika, meditsiin, psühholoogia, sotsioloogia, teoloogia.

Vaba aja tegevused: lugemine, kehaline töö, sport, matkamine.

A Score: 26
(artistlik) kutsesuundumus

Tüüpilised isiksusejooned: omapärane, originaalne, huvitav, tundlik, väljendusrikas, loov, hea kujutlusvõimega, iseseisev, keeruka maailmatajuga, heakskiitu ja tunnustust ootav.

Tegevused: Artistlikule tüübile meeldib väljendada oma isikupära mitmesuguste vormide kaudu, nagu sõnad, helid, näitlemine, tantsimine, maalimine. Ta vajab tegevusvabadust ajas ja ruumis ning maailma tunnetamisel.

Seda tüüpi inimesel on kalduvus sukelduda tundmatusse ja avastada uusi kunstilisi võimalusi. Ta on võimeline kohanema uutes olukordades, kuid talle ei meeldi tegevused, mis on korrapärased, süstemaatilised või seotud bürokraatiaga.

Tüüpilised erialavalikud: maalimine, lavastuskunst, graafika, skulptuur, rakenduskunstid (keraamika, klaas jne), arhitektuur, disain, muusika erialad (s.h. kirikumuusika, levimuusika, rahvamuusika), lavakunst, tantsukunst

Vaba aja tegevused: lugemine, joonistamine, visandamine, maalimine, kunstiüritustest osavõtmine, kontsertide ja etenduste külastamine, muusikaline tegevus.

Ja kutsesobivustesti tulemused: http://www.cv.ee/new_test/ceq.php?a=q

5 enimsobivamat ametit
71% Avalikud suhted
67% Haridus ja koolitus
62% Reklaam ja turundus
62% Tippjuhtimine
62% Infotehnoloogia

5 vähemsobivamat ametit
52% Pangandus ja kindlustus, juhtimine
52% Teadus- ja uurimistöö
52% Finants (raamatupidamine, audit)
48% Administratiivtöö/assisteerimine
45% Pangandus ja kindlustus

Talv ei ole minu jaoks

Ma veendun iga päevaga üha enam, et olen ikka täielik suveinimene. Igal hommikul õue minnes keerlevad mul peas ühe Smilersi laulu sõnad:

väljas on pime ja külm ja midagi sajab
tuul puhub näkku ja varbad on täiesti jääs
seda sitta ja sodi pole mulle sada aastat vaja
ülesse tõstan krae ja surun taskusse käed

kusagil mujal on parem on ütelnud keegi
kusagil mujal on kindlasti soojem kui siin
mina ei armasta külma ja lund ma ei seedi
minule talve rõõmud on täielik piin

Aga küll see talv varsti läbi saab ja siis muutub ka minu tuju paremaks.

Prrrrrr, kui külm on!

Ja mitte õues pole nii hitrmus külm, kui toas teki all värisen. No ei saa kuidagi sooja sisse, kui pool päeva sai Valgehobusemäel külmetatud. Nüüd on vist kondid läbi külmunud ja üles ei sula. Peab vist minema Vana Tallinna kartulikoti tagant üles otsima, muidu jäängi värisema. Olin järjekordsetel suusavõsitlustel, seekord Jaak Mae karikavõistlustel, abiks ja külma nagu väga palju polnud (13 - 14C), aga koha peal seistes(seekord finišis) mõjus küllaldaselt. No ei meeldi mulle talv. Suusatamist on telekast ka palju parem vaadata.

Tulemused: http://sport.err.ee/index.php?06103597